Ajalugu

„Pärnamäed” pagariäri tooted erinevad teistest, kuna aluseks on Mendzini suguvõsa poolt aastatega loodud leiva küpsetamise traditsioonid, mis on alguse saanud enam kui 80 aastat tagasi. Esivanemate traditsoonid pärinud „Pärnamäed” pagariäri jätkab nende täiustamist ning igapäevast kasutamist.

Vanasti küpsetati igas kodutalus leiba, ka Liepkalni kodus. Läti ajal, Naukšeni vallas, haris maad  väärikas talunik Janis Mendzinš. Temale kuulus suur, hoolikalt haritud 1928. aastal rajatud talu „Liepkalni” - „Pärnamäed”. „Liepkalni” põldudel kasvas rukis ja oder, maja kõrval kasvasid suured pärnapuud.

Sügisel viidi vili veskisse jahvatada, rukis – rukkileiva küpsetamiseks, oder – sepiku küpsetamiseks. Laupäeviti sidus perenaine valge rätiku ümber pea ja pani taina leivakünasse hapnema. Siis köeti suur leivaahi kuumaks ja perenaine tõstis puust leivalabidaga suured ümmargused leivapätsid ahju. Juba varsti oli hoovis tunda värsket leivalõhna. Esimese leivaviilu lõikas alati peremees Janis ja austusega suudles seda. „Liepkalni” perenaine teadis oma erilisi meistrinippe, ja tema päralt oli aastatega kogutud retseptid, mille järgi küpsetatud leib oli eriliselt õrna struktuuriga ja hästi toitev. Leivale lisati ka oma kasvatatud linaseemneid, kõrvitsaseemneid ja köömneid.

Kuni 20 sajandi 70-ndate aastateni kaitses ja hoidis Mendzini peremees oma talu haruldast õhkkonda. Teised talunikud õppisid temalt ja tema oli innustaja teistele. Aeg ja sündmused ei säästnud ei peremeest ennast, ei kindlat kodu. Kolhoosi aastatel „Liepkalni” talu hävis, nagu teisedki. Kakskümmend aastat (1972 - 1991) hoidsid maa ja põllud oma jõudu, et heades kätes uuesti ellu ärgata.

Kui 90-ndate aastate algul Janis Mendzini lapselaps Dagnis ja tema vend said tagasi „Liepkalni” maa, oli maja täiesti hävinud. Alles oli jäänud põldude äärsed kivirahnude kuhjad, mida vanaisa oli ladunud tähistades maa piire. Dagnis tundis kuuluvust oma suguvõsale ja soovis tugevdada katkenuid juuri. Dagnis austas maad, ja unistus et põldudel kasvab jälle vili, oli nii suur, et see täitus üpris varsti. 1993. aastal kui esimene rukki ja nisu saak oli pekstud, taasalustas uus peremees oma kasvatatud teraviljast leiva küpsetamist. Leib sai küpsetatud mitte ainult oma pere jaoks, vaid ka ümbruskonna valla inimestele. Tema ise valmistas juuretise, ise sõtkus tainast. Oma esimest küpsetist soovis Dagnis tugevat ja põhjalikku, seega sai leivakünasse  segatud rukkijahu, millest küpsetati rukkileib - kõige lätipärasem ja kõige toitvam, millist küpsetatakse ainult Lätis. Retsepte ja meistrinippe leidis mees vanaema jäetud märkme test ja kuulis ümbruskonna naistelt, kes terve elu olid ise leiba küpsetanud. Hiljem sai retsepte täiustatud ja parandatud.

Päris leiva lugu algas Rhujas (Rūjiena), ajal kui seal ümberpaigutatavas puuküttega leivaahjus hakkati leiba küpsetama. Ahi on tänapäeval eksponaadiks uusimas pagariäris Klintaine vallas Daugava jõe kaldal. Leib küpsetati ainult Liepkalni talus kasvatatud viljast, mis sai jahvatatud kohalikus veskis. Tootmise kasvuga hakati vilja ostma kohalikelt talunikelt. Nii see jätkub ka täna. Jahu jahvatatakse peamiselt Naukšeni veskis. „Pärnamäed” rukkileiba küpsetatakse endiselt ainult Lätis kasvatatud viljast ja me teeme seda lätipäraseid traditsioone jälgides juba viies pagariäris – Rhujas, Valmieras, ja Klintaine vallas „Liepsalas” ja Pärnus.